Läänemaa täiskasvanuhariduse tunnustamissündmus
|
Sain kutseTeid ja teie tegemisi on märgatud!
Soovime Teid selle eest tänada ja tunnustada! Olete oodatud Läänemaa 2024 aasta täiskasvanuhariduse pidulikule tunnustamissündmusele 2. oktoobril kell 16.00 Haapsalu Kutsehariduskeskuse saali. Võtsin kutse vastu
Kohale läksin karkude ja rulaatoriga. Saalis olid kaunilt kaetud valgete linadega lauad. Vaatasin ringi. Otsisin tuttavaid ja valisin lauda. Tuli üks korraldajatest. Küsis, et kas rulaator võib seina äärde jääda. Noogutasin. Mind juhatati saali ette otsa ja paluti istuda lauda, millel ilutses silt "Reserveesitud". Kaasa sain saatesõnad, et ole valmis kaks korda käima. Tulid õnnitlejad linnavalitsusest ja linnapea. Olime varem tuttavad. Linnapea: "Millega tegeled?". Mina: "Ikka koolitan," Linnapea: "Ja kohe tellivad? Kas maksavad palka ka?" Mina: "Kas sina teeks tööd ilma palgata?" Linnapea vastas naerdes: "Ei teeks." Tseremoonia algas. |
|
Läänemaa
|
Tiiu täiendab end pidevalt, osaledes aktiivselt erinevatel koolitustel ning jagades oma teadmisi õppijatega. Ta on olnud Läänemaa aasta õppija 2020 ning tema juhendatud koostööprojekt,„Tööharjutus Asukülas" nimetati Läänemaa aasta õpiteoks 2021. 2024. aastal ilmus trükist Tiiu koostatud arvuti kasutamise õpik algajale „Digisamm", mis on osutunud väga menukaks!
Esitajad: Evelin Kullison, Laura Seeman
Esitajad: Evelin Kullison, Laura Seeman
|
|
Aasta õpitegu
|
|
NB!
Muide, me ei ole sugulased |
|
Minu tänu
|
|
Koduvanaema
Elan koos pojaperega. Läksime kõik koos sünnipäevale. Pidulauas pidas kolmeaastane pojapoeg vajalikuks mind kõigile tutvustada.
Ta osutas mulle ja teatas, et see on minu koduvanaema. Täpsustuseks, et teine vanaema elab lihtsalt oma kodus. Armas, kas pole! |
|
|
Kaks lugu kodukorrast
17.05.2024
Mina: Vaata Tervisekassa lehelt selgub, et kahel maakonna arstil on nimistus veel ruumi.
Tema: Aga ... Naised rääkisid ... Mina: Kumba sa siis usud? Naisi poes, kes nö kõike teavad või Tervisekassat, kes selle teema eest vastutab? Ta ei uskunud oma silmi. Need olid üllatusest suured. Ta oli tummaks löödud. Tema: Aga need arstid on nii kaugel. Mina: Kui tihti sa arsti külastad? Tema: Ah, ainult helistan ja ongi retsept pikendatud. Mina: Siis pole ju vahet, kus on arsti kabinet. Tema: See on uskumatu, et need naised poes ... Mina: ... ei tea siiski kõike. |
Tõusen tolmust
3. mai 2024
Tema: Kui tulin Sinu eelmisele kursusele, olin väiksem, kui tolm tooli all. Peale koolitust olen muutunud. Läksin õppima. Omandasin uue eriala. Kui teised õppisid arvutit, olin sisemiselt uhke. Ma oskasin kõike, mille kallal teised pead murdsid. Nüüd tean, mida tahan.
Vaatasin teda. Ta silmad silmad särasid. Ta oli rõõmus ja enesekindel. Andsin kõigile pisut nuputamist nõudva ülesande. Kõik pusisid. Teised palusid abi, tema tegi ise. Koolituse ajal vaatasin teda korduvalt kõrvalt, et kas nii suur muutumine on tõesti tõsi. Oli! 
Selliste päevade ja tulemuste nimel tasub koolitada. Juhuu! Ma olen õnnelik, sest tema on õnnelik! |
|
Lugu elust enesest
Parkimise mured ja rõõmud
27.02.2024
Käisin täna Tallinnas arstil. Nagu kiuste keerasin kuskil valesti, teekond pikenes ja aeg kulus. Parklasse jõudes selgus, et invakohad, mis on tavakohtadest oluliselt laiemad, olid hõivatud. Aeg pressis peale. Parkisin kaugemale, tavalisele kitsale parkimiskohale.
Asutasin oma karke autost välja tõstma, kui minu kõrvale parkis teine auto. Meie vahel oli nii vähe ruumi, et ka kahe terve jalaga olnuks kunsttükk autost väljuda. Otsustada tuli kiirelt. Teise auto juht, noor naine, tuli autost välja. Hõikasin: „Hallo! Hallo!”. Ta vaatas mu poole. Näitasin oma karku ja selgitasin, et ei mahu autost välja. Vastuseks tuli, et mis mina teha saan. Palusin tal välja tagurdada ja oodata kuni saan autost välja. Torina saatel istus ta autosse. Siis ilmeselt märkase, et eemal on veel üks vaba koht ja läks sinna. Minu oli tee vaba. Ruttasin arstile. Tagasi tulles avastasin, et olen taaskord kinni pargitud. Mitte mingi nipiga pole võimalik ei tervel ega ka karkudega inimsel autosse pugeda, kui kahe auto vahel on vaid 15 cm. Vaatasin ringi. Seisin keset parklat. Sain aru, et seal, kus on nii palju autosid on ka igal autol juht olemas. Jäin ootele. |
|
|
Lähenes noor krapsakas naine. Hõigates püüdsin saada tähelepanu osaliseks. Näitasin oma auto peale. Püüdsin olukorda selgitada. Ta ilmselt ei kuulnud või ei saanud aru. Ta teatas, et tema auto on see teine, mis on minu oma kõrval. Muigasin. Näitasin karku ja palusin, et ta ajaks minu auto lihtsalt parklarivist välja. Nüüd sai ta minust aru. Naeratas ja oli nõus aitama. Vaatasin kavala näoga talle otsa ja küsisin, et kas ta on valmis vasaku jala gaasipedaaliga sõitma. Tavaliselt on gaas parema jala all. Ta vaatas mind huvi ja üllatusega. „Proovida ju ikka võib.” Libistas end autosse ja sõitis rivist välja. Ülejäänud parklas sõitjad seisid ja ootasid. Mõtlesin, et need kaks minutit ei muuda kah enam midagi ja küllap elavad üle.
Noor naine tuli autost välja. Küsisin, et kuidas vasaku jala gaasipedaal tundus. Ta naeris ja teatas, et päris naljakas. Tänasin. Kobisin autosse. Tõstsin oma parema (kunst) jala autosse ja asutasin minekule. Kaks noort naist. Kaks suhtumist. Kaks maailma. Arva ära, kes neist on õnnelik ja mitte ainult täna vaid ka tulevikus? Sellest loost selgub taaskord, et igale olukorrale leidub lahendus! Lahe! Kas pole!? |
|
|
Mul paluti leida transport ja haiglast lahkuda, et mitte ohustada osakonna teisi patsiente ja töötajaid. Ka palatikaaslased asutasid haiglast lahkuma. Panime asju kokku ja pidasime plaani, kuidas keegi koju saab. Toodi minu värskelt kohale jõudnud uus jalg ja lõunasöök.
Kaalusin, kas lähen vanema tütre juurde kosuma või püüan jõuda koju. Ei tahtnud tütre peret ohtu seada ja otsustasin koju minna. Enne haiglasse minekut jätsin oma auto tütre õue peale, et koju minnes poleks vaja kedagi tülitada ja ma olen oma liikumises vaba ning iseseisev. Otsus tehtud, asusin tegutsema. Tellisin takso. Palusin suurema pagaasnikuga autot, et ratastool peale mahuks. Sõita oli 25 km. Ootasin ühejalgsena ratastoolis. Olin nõrk ja väsinud, meeleolu oli täiesti nullis. Tahtsin vaid kiiremini koju, oma voodisse ja teki alla saada. Palavik püsis. Takso tuli. Pagasnik oli väike. Ratastoolilt võtsime rattad ära, siis pandi see taha istme peale. Pool tundi sõitu tundus lõputu. Jõudsime tütre juurde. Tütar pakkus, et jäägu ma tema juurde. Keeldusin. Ei tahtnud tema peret ohtu seada. Asjad tõsteti minu autosse. See oli värskelt ostetud auto, kuhu oli paigaldatud vasaku jala pedaal, sest paremat jalga mul enam ei olnud. Selle auto ja vasaku jala pedaaliga, oli minu sõidukogemus pisut lahja võitu. Nägin ilmselt vilets välja. Väsimus, nõrkus ja palavik tegid oma töö. Tütre näost paistis mure minu sõiduvõimekuse pärast. Lubasin sõita tasa, tasa ja olla väga ettevaatlik. Koduni oli pisut üle tunni sõita. Uskusin, et aega läheb vähemalt poolteist tundi, kui mitte rohkem. Õnneks oli väljas valge. Läks sõiduks. Elan koos pojaperega. Tütar helistas pojale, kes oli töölt, Tallinnast, koju minemas ja palus, et ta turvaks minu koju sõitu. Poeg läks mind tee äärde ootama. Kui mööda sõitsin, tuli ta pisut tagapool mulle järele. Mina ei teadnud asjast midagi. Püüdsin pingsalt teed jälgides tasa ja ohutult sõita. Lasin mööda kõik tagant tulijad. Teel oli lund ja jääd. Raske oli. Väsimus ja nõrkus ei andnud järgi. Toss oli täitsa väljas. Tahtsin ainult pikali ja teki alla saada. Lõpuks olin kodus. Jätsin asjad autosse ja hakkasin karkudega toa poole minema. Poeg jõudis ka koju. Rõõmustasin, et ta nii õigel ajal tuli ja mind tuppa aitas. Juhtunust läks mööda üle nädala. Olen juba terve. Nüüd, ilmselt kogemata, tuli välja laste salaplaan. Ma olin väga üllatunud nende hoolest ja ettevõtlikkusest. Küsisin pojalt, et kuidas mul sõitmine siis läks. Kiirus oli pidevalt kõikunud 80 ja 100 vahel. Ta teadis, et ma autosid ei tunne, hoidis ennast taha poole ja oli kindel, et ma turvamisest midagi ei tea. Ei teadnudki. Sellele loole mõeldes on minus sügav tänutunne, et mul sellised lapsed on. Tunnen, et saan tagasi just seda, mida olen püüdnud neile anda. Nad lasevad mul olla mina ise. Nad austavad minu vabaduse ja iseseisvuse soovi. Tõsi, tean, et ikka ja jälle hoiavad nad salamisi hinge ja pead kinni, et kuidas mul läheb aga lasevad mul siiski minna. Tänu sellele olen tegus, rahulolev ja rõõmus. Mul läheb hästi! Me vahel ikka naljatame, kui midagi vahvat juhtub, et ise tehtud on ikka hästi tehtud. Lapsed nimelt ;) |
Loodan, et see oli kingitus tulevikku
26.12.2023
Koos perega oli mul külas kümneaastane tüdruk.
Ta seisis minu ees ja ütles, et sa oled nii ilus. Seepeale küsisin, et kas tahaksid näha tõeliselt ilusat inimest? Ta vastas jaatavalt. Võtsin peegli ja näitasin talle teda ennast. Kas nägid? Jah! Sain sooja kallistuse osaliseks. Loodan, et ta mäletab, kes on tõeliselt ilus inimene. |
Ühe vanaema luguKord kohtusin ühe vanaemaga. Ajasime juttu ja ta rääkis ühe loo. Tundub, et see kummitas teda.
Tal oli kaks lapselast. Tüdrukud. Üks vanem ja teine noorem. Vanem pidi ikka ja jälle nooremat aitama. Noorem tahtis abi ka siis, kui ise juba oleks hakkama saanud. Nüüd kippus ta vanemat juba ära kasutama. Vanem aga ei osanud sellistes olukordades hästi toimida. Oli lõunasöögi aeg. Vanaemaga koos olid need kaks tüdrukut. Vanem oli võtnud pingi ja sõi laua taga. Noorem teatas äkki, et tema nimelt selle pingi peab saama, millel vanem istus. Vanaema sai aru, et noorem on harjunud kõike saama. Ta nägi vanema tüdruku küsivaid silmi. Ta oli ka seda meelt, et noorem ei pea saama kõike, mida tellib ja vanem ei pea noorema tujudele alluma. Kuidas asja lahendada? Vanaema püüdis rääkida ikka nii ja teistmoodi. Noorem polnud rahul. Tema tahtis nüüd ja kohe seda pinki saada. Lõpuks ütles vanaema, et küll meil on ikka üks paha pink, mis lapsed tülli ajab. Vanaema ei olnud olukorra lahendamisega ilmselt päris rahul. See keerles ta peas. Nüüd küsis ta minult, mida mina oleksin teinud. Mõtlesin veidi ja ütlesin, et oleksin nooremale teatanud: "Sa saad selle pingi alles siis, kui õde on söömise lõpetanud ja seda pinki ise enam ei vaja." Vanaema naeratas: "Jah, ka nii saanuks olukorda lahendada. Pingil polnud ju mingit süüd." Lapsed õpivad kõigilt, kellega kohtuvad. Kild, killu haaval panevad nad kokku teadmist, kuidas tuleb käituda, mida peetakse heaks ja mis ei ole teistele vastuvõetav. Seega me kõik omamoodi vastutame ka nende laste eest, kellega elus kohtume. |
|
Uuele autole on paigaldatud vasaku jala pedaal. Õppesõidud tehtud. Olen nüüd jälle vaba oma liikumistes.
Täna sündis jõuluime - mind kutsutakse digipädevuse koolitajatele koolitajaks. See on umbes nii nagu "Pisuhännas" öeldi - nad on minu väärtuse ära tundnud. Kas pole lahe! |
Teen trenni. Vahelduseks õpin ja koolitan üle veebi.
Õhus on ootusärevust ja põnevust. Harjutan uute abivahendite kastutamist. Minu manuaalkastiga auto sai kiirelt uue omaniku. Kohe, kohe on mind ootamas automaatkastiga auto, vasaku jala gaasipedaal ja õppesõit. Ees on ootamas kaks koolitusgruppi Haapsalus, mõned indviduaalõpped ja ukrainlastele koolitajate koolitamine. Elu läheb edasi. Lahe, kas pole! |
Pöördumatu muutus3.11.2023
Minu elus on toimunud pöördumatu muutus.
Täna eelistan ma treppidele lifte ja eskalaatoreid. Jalatseid ostes panen ühe neist riiulile tolmuma ja oma aega ootama. Olen uudishimulik ja põnevil. Mind huvitavad igasugused teadussaavutused ja nutikad lahendused, mis annavad mulle tagasi minu, nii kõrgelt hinnatud, vabaduse. Vabaduse liikuda millal tahan, teha mida tahan ja nii palju kui tahan. Olen kindel, et saadav kogemus aitab mul veel paremini mõista teisi inimesi. Samas annab see ka suurema kaalu mu sõnadele, kui julgustan ja innustan kaasteelisi oma elus edasi minema. Muide olen pähe võtnud, et tantsin ükskord jälle! Lähen vooluga kaasa ja lasen elul ennast üllatada. Kuidas tundub? Kas teeme seda koos!? |
Digivanaema9.09.2023
Rahvusvahelise kirjaoskuse päeva puhul paluti vanavanemaid Martna lasteaeda muinasjutte lugema.
Arvasin, et meil peab olema nii tavapärane kui ka digikirjaoskus. Mina tegin seda koos digivahenditega 🙂 Monteerisin muinasjutu "Memme musi" Digarist ja ERR-ist saadud materjalide põhjal kokku video. Seal olid pildid, ettelugemine ja muusika. Lugu koos kuulates ja vaadates panin video aegajalt seisma ja püüdsin seda nukkudega järgi mängida. Samal ajal saime vastused küsimustele, et mida tähendab üks või teine kuuldud sõnadest nt ärpleja või kui hunt saaks ka memme musi, kas ta siis oleks parem ja õnnelikum.
Fotod tegi Aire Aljaste
|
Tõlkimise oskuse hädavajalikkusest1.09.2023
|
|
Täiuslik nagu puhas kristall
8.08.2023
|
Kas olen siis Sulle armsam?12.07.2023
Kohtusin täna 6.aastase lapselapsega.
Vestluse käigus jõudsime sinnani. et ta ütles, kui järgmine kord kohtume, olen 2 cm pikem kui täna. Kas olen siis Sulle armsam? Vastasin, et vaatamata pikkusele, oled mulle ikka väga, väga armas. Seepeale ta teatas, kui järgmisel korral on Sul mõni korts juurde tulnud, siis armastan Sind sama palju, kui täna ! Lahe! Kas pole? |
Mõtlemisaine ehk kokkuvõte toimunust9. juuli 2023
Mulle soovitati Tallinna Ülikooli adragoogika magistriõppesse minna. Arvati, et olen oma olemuselt andragoog. Esimene reaktsioon oli, et kas see on mingi "nuinarkoos" 😉. See oli ehmatus, hämmeldus, põnevus ja väljakutse. Olin edev, võtsin väljakutse vastu. Selgus, et soovijaid on 56, kohti 18 ja mina olin kuues, kes mängust välja jäi. Mõtlesin, mis siis juhtus. Sain aru, et hoolimata sellest, kas mul on mingi paber või mitte tunnen, et olen siiski ihult ja hingelt andragoog. Malcolm Knowles on väitnud: „Andragoogika – see on kunst ja teadus, mis aitab täiskasvanuil õppida“. Tunnen, et iga tund on kui uus looming, mille raamiks on õppekava ja mis on inspireeritud õppijatest. Leidsin kuldsed sõnad: "See, mis on sinu ellu ise, vabatahtlikult tulnud, see on sulle paras. See, mis sinu elu vabatahtlikult ei ole tulnud, see on üleliigne". Ega ma täpselt ei tea, kas antud lugu on vabatahtlik või mitte aga ma olen olukorraga rahu teinud ehk siis olen jätkuvalt sama hea, kui enne sisseastumist ja põrumist. 😉 Tahan minna Tallinna Ülikooli andragoogika magistriõppesse
|
Mõtlemisainet9.07.2023
|
|
Mulle soovitati minna Tallinna Ülikooli adragoogika magistriõppesse. Arvati, et olen oma olemuselt andragoog. Esimene reaktsioon oli, et kas see on mingi "nuinarkoos" 😉. See oli ehmatus, hämmeldus, põnevus ja väljakutse.
Olin edev, võtsin väljakutse vastu. Selgus, et soovijaid on 56, kohti 18 ja mina olin kuues, kes mängust välja jäi. Mõtlesin, mis siis juhtus. Sain aru, et hoolimata sellest, kas mul on mingi paber või mitte tunnen, et olen siiski ihult ja hingelt andragoog. Malcolm Knowles on väitnud: „Andragoogika – see on kunst ja teadus, mis aitab täiskasvanuil õppida“. Tunnen, et iga tund on kui uus looming, mille raamiks on õppekava ja mis on inspireeritud õppijatest. Leidsin kuldsed sõnad: "See, mis on sinu ellu ise, vabatahtlikult tulnud, see on sulle paras. See, mis sinu elu vabatahtlikult ei ole tulnud, see on üleliigne". Ega ma täpselt ei tea, kas antud lugu on vabatahtlik või mitte aga ma olen olukorraga rahu teinud ehk siis olen jätkuvalt sama hea, kui enne sisseastumist ja põrumist. .😉 Loo jätk ...Olin pühendanud nii mõnegi inimese oma ettevõtmisse.
Nüüd andsin neile toimunust teada ja siin on nende tagasiside Tere Tiiu,
sinu motivatsioon oli eeskujulik, sa olid suurepärane kandidaat. Võimalik, et nad arvestasid hindamisel sellega, et oled juba edukalt tegus ja panustasid uute inimeste koolitamisse, et ekspertide ringi laiendada. Usun, et sinu taha valik ei jäänud, asi oli muudes kriteeriumides. Leitud tsitaat on täpne ja kohane. See, mis meile antakse, on meile kohane. Jõudu ja edu sulle! K.T ---------------------------------------------------------- Hei. Olen K-ga igati nõus. Mingit läbikukkumist ei paista siit mitte üheski mõttes. Tervitades, R.K Tere, Tiiu Suur tänu nii ägedate mõtete eest. Need on väga kosutavad. Oskad ikka väga hästi sõnu seada, väljendada olulisi mõtteid arusaadavalt ja selgelt. See on suur kunst. Sinu õppijatel on tõesti vedanud ja minul ka, et meie teed ristusid. Arvan sama, et paber ei tee Sind rohkem andragoogiliseks koolitajaks kui Sa juba oled. Rõõmsat suve ja õppimise ning õpetamise rõõmu! Tervitab Ü.M Ilus. Ilus, et sa oled leidnud midagi, mis sinu hinge särama lööb ja sa sellest naudingut leiad. Veel ilusam, et läbi selle ka teisi saad aidata. Paljudel ei ole nii vedanud, et leida enda jaoks midagi sellist. Ja paber või mitte. Kui sinu hing ütleb et oled andragoog, siis seda sina ka oled. T.P |
|
Tore lugu20.03.2023
Täna tuli õppija tundi suure hilinemisega ja teatas, et tal on selleks hea põhjus. Ta harutas välja kommikarbi. Selgus, et tal on sünnipäev.
Küsisin, et kuidas saaksime talle rõõmu pakkuda. Vastus oli: "Saatke mulle digiallkirjaga õnnitlused." (Ilmselt raske õpiteema). Sellest kujunes meie päeva grupi ülesanne:
Lahe. Kas pole!? FB-st tuli vastus: Väga õpetlik, hea teema tekitaja!
Minu meelest ülilahe näide paindlikusest, kaasamisest ja hoolimisest.
NB! Selle kõigega kaasneb õpirööm! Nii mulle meeldibki oma tööd teha |
Õpin jälle. See kord Tallinna Ülikoolis.20.03.2023
Digiõppematerjalide loomise kursusel õpin tegema õppijatele erinevaid õppematerjale.
Näiteks:
|
|
Hommikupilved7.02.2023
|
|
|
|
Mõttevälgatus20.01.202
Facebook küsib, et millest Sa mõtled? Minu tänane vastus on, et kõik millest Sa mõtled ehk mis on Sinu peas, see ongi Sinu elu.
Kui tahad teistsugust elu, mõtle teistsuguseid mõtteid. NB! Toimemehhanism on imelihtne - kõik mida tellid/ soovid / mõtled, seda Sa ka saad! Valik on Sinu! Sinust hooliv Tiiu Aavik |
Uskumatu luguMärkamise, hoolimise ja hoidmise tähtsusest, kus ema ja lapsed said oma lähedase üle uhkust tunda.
18.01.2023
2020. aasta sügisel oli minu juhendada grupp, kus 40 päeva tegeleti teooriaga ja tehti praktilisi töid. Pildistasin meie tegemisi. Lõpetamisel sai iga osaleja tänukirja ja väikese pildialbumi. Tänukirjas oli tänu koostöö eest ja väike iseloomustus osalejale.
Täna helistas mulle ühe osaleja ema. Ta küsis, et kas ma tema poega mäletan ja et tulemas on poja matused.
Olin tummaks löödud. Ema ütles, et tema poeg ei tahtnud kunagi, et teda kiidetakse. Nüüd, matuseid ette valmistades, leidsid nad albumi ja tänukirja. Keegi perest, ei ema ega lapsed, ei teadnud neist asjadest midagi. Nad olid nii liigutatud jagatud tunnustusest, et ema pidas vajalikuks mind üles otsida, tänada. Ta küsis ka luba sellest matusetseremoonia käigus rääkida. Loomulikult nõustusin.
Peale telefonikõnet otsisin välja nii tähtsaks osutunud tänukirja teksti ja siin see on: „Sinus on põimunud nutikus, arukus ja diplomaatia. Oskad olla sõber, abiline ja juht. Sa ei näita näpuga vigadele vaid innustad teisi olema parim. Sa ei lase „köiel lohiseda” vaid õhutad meeskonda lippu kõrgel hoidma. Edu!” |
Pilved talve taevas (Foto T. Aavik)
Panin selle tavatu loo Facebooki.
Vaata kommentaare!! |
Juhtunu annab tunnistust sellest, kui oluline on märgata, tähele panna, hoolida ja tunnustada.
Väärtustage neid, kes teie teele satuvad!
Väärtustage neid, kes teie teele satuvad!
Lumine jaanuar 2023 (Foto T. Aavik)
|
Veel üks vahva lugu7.01.2023
Tavaliselt pole õppijatele eriti ahvatlevad arvutustabelid. Seega pean alati leidma nende jaoks põneva ja kasuliku lähenemise viisi. Tavaliselt vaatame muuhugas, kuidas arvutustabel oskab aega arvutada. Näiteks, mis nädalapäeval oled sa sündinud või mitu tundi on töömees tööd teinud. Õppija vaata ja küsis, miks keegi pole mulle seda varem rääkinud? Nii nüri ja raske on arvestada töömeeste töö aega, kui tunnis on 60 minutit jne. Rõõmustasin, et olin leidnud viisi, kuidas koolitus saab teda igapäevases elus toetada! Lahe ju! |
Siit siis ka ülioluine tähelepanek täiskavanute koolitajatele.
Anna neile seda, mida neil oli juba eile vaja ja saab kohe igapäevases elus rakenada.
Anna neile seda, mida neil oli juba eile vaja ja saab kohe igapäevases elus rakenada.
Keelebarjäär
|
7.01.2023
Tegin vene keelset arvutikoolitust ukrainlastele. Ühel päeval palus üks õppija abi. Talle oli tulnud telefoniteenuse pakkujalt eesti keelne sõnum. Seal oli muu hulgas kirjas raha number 2.34 €. Ta palus mul saadud sõnumit tõlikda. Tahtis teada, kas ta on võlgu või ette maksnud. Vastasin, et ma ei tõlgi seda sulle. Ta vaatas mind väga üllatunud näoga. Ütlesin, et peale koolituse lõppu pole mind sinu kõrval ja siis pead sa ise hakkama saama. Õppija silmad läksid veel suuremaks Hakkasin naerma. Sain aru, et pean tervele rühmale näitama erinevaid tõlkimise võimalusi nii arvutis kui ka telefonis. Seda on ikka vaja, kui satud võõrasse keele keskkonda. Muuhulgas tutvustasin ka äppi GoogleLens. See tõlgib teksti mis iganes keelest sinu emakeelde ja soovi korral loeb selle ette ka. Murelik õppija pusis oma sõnumi tõlkimise kallal. Kui ta sai ise oma sõnumi tõlgitud, siis läksid silmad särama ja ta oli vaimustuses! Keele barjäär oli ületatud. Tore lugu, eks |
|
Elu on kui muinasjutt17.12.2022
Minu vanaema pagunid said ühe tärni juurde. Olen nüüd seitsmekordne vanaema. Sellega koos meenus aeg, kui sündis minu esimene laps. Ta tõi minu ellu Ave Alavainu luuletuse "Iga sünd on ime". Nüüd tekkis soov seda luuletust ka teiega jagada 😉 Kirjutasin Ave Alavaiule, küsisin luba.
|
|
Muinasjutt jätkub:
Jõuluime20.12.2022 Ma usun jõuimededsse ja põhjus on väga lihtne: see pole mul esimene kord jõuluimet kogeda. Aastaid tagasi (2007) käisin "Praktilise fotograafia" koolitusel. Siiani on mul meeles koolitaja sõnad: "Meil on küll digiajastu aga elu on näidanud, et kõige kauem säilivad paberfotod - rohkem kui 100 aastat." Vahva, et olulised tõed nii kaua meeles püsivad 😉 Selle teadmisega varustatuna, hakkasin otsima kohta, kus saaks teha digiväljaandest paberväljaande. Olin nimelt koostanud oma 7. lapselepse sünni puhul väikese nö digitrükise. Oma otsingutes jõudsin asutuseni nagu Haapsalu Trükikoda. 
Ulmeline talv (foto T. Aavik)
|
Kui kohale jõudsin , kui kell oli "lõuna läbi". Selgitasin oma soovi. Näitasin oma digitulemust ja sain aru, et mul on veel palju õppida raamatu väljatrüki eeltöö osas. Rääkisin ka sellest, kui oluline on see trükis mulle. Meenutasin ka oma ämma sõnu, et lihtne ja peen on ilusa tulemuse aluseks.
Valisime hoolega paberit ja kinnitusviisi. Siis tuli küsimus, et millal seda siis vaja on. Pabistasin pisut enne kui julgesin öelda, et homme näen seda last elus esimest korda ja ülivahva oleks see trükis kingitusena kaasa võtta. Saabus vaikus. Tajusin, et minu vastas olev inimene sai aru hetke tavatusest. Samas tal just kui olnuks soov jätta kõrvale kõik muu ja teha just seda trükist. Olin tasa, tasa ... Ütlesin, et olen valmis ka ootama. See pole ju viimane kord, kui me kohtume .... Ta ütles mulle, et annab endast parima. Vastasin, et parim ongi parim! Aga ma ei luba ju mingit tähtaega! Vastasin, et see polegi oluline. Sain juba lubaduse, et see saab olema parim ehk siis südamega tehtud asi. Läksin koju. Olin valmis ootama oma järjekorda. |
Õhtul saabus teade, et töö on valmis!
Kohe hommikul läksin trükisele järgi. Tulemus oli nii imeilus, et tegi mul silma märjaks! Tänasin.
Kui näitasin tulemust noorperele, olid nad südamest liigutatud.
Olime õnnelikud!
Eks ole tore lugu!
Kohe hommikul läksin trükisele järgi. Tulemus oli nii imeilus, et tegi mul silma märjaks! Tänasin.
Kui näitasin tulemust noorperele, olid nad südamest liigutatud.
Olime õnnelikud!
Eks ole tore lugu!
Vahva lugu
31.11.2022
Esimesest ukrainlaste grupist on möödas juba kolm kuud.
Üks neist helistas täna ja küsis ühe lektori kontakte.
Ta teatas, et "Sa oled meile, kui võluvitsake!" Ehk siis aitan mõista Eesti olusid või annan õige teeotsa kätte.
Seda oli kena kuulda - ma pole veel kunagi sellist aunimetust saanud.
🙂
Esimesest ukrainlaste grupist on möödas juba kolm kuud.
Üks neist helistas täna ja küsis ühe lektori kontakte.
Ta teatas, et "Sa oled meile, kui võluvitsake!" Ehk siis aitan mõista Eesti olusid või annan õige teeotsa kätte.
Seda oli kena kuulda - ma pole veel kunagi sellist aunimetust saanud.
🙂
Mõttekild27.11.2022
Tean, et: Iga minu mõte ja lause iseloomustab mind ennast. Iga minu mõte ja lause loob minu tuleviku. Kui kuulan oma õppijaid, siis tean millise tuleviku nad enesele on loonud. NB! Pange hoolega tähele, mida ja kuidas Te mõtlete, ütlete ja räägite. Teadke, et olete loojad ja oma sõnadega Te loote oma tulevikku. Olge siis nutikad, loovad ja arukad! Looge enesele nauditav tulevik. Edu! |
|
